Presidendid

Selle presidendi kohta info puudub.

Selle presidendi kohta info puudub.

Astronoomiadoktor, Tartu Observatooriumi vanemteadur, aastatel 1985-1999 Tartu Observatooriumi direktor. Aastatel 1980-1985 LUSi täppisteaduste sektsiooni esimees, valiti LUSi presidendiks 2008. aasta jaanuaris. Uurimusi kiirguslevist tähtede ja planeetide atmosfäärides, sh. keskkonna parameetrite mõjust kiirgusväljale ja selle polariseeritusele, käsitles kiirguslevi pöördülesannet. Uurimusi ka teadusajaloost.

Dr.phil., ökoloog, ZBI, hiljem EMÜ PKI vanemteadur. 2004. aastal alustati Eesti Terioloogia Seltsi sügiskoolide ja 2005-st geoloogia sügiskoolide korraldamist. Asutati eestikeelsete taimenimede ja botaanika terminoloogia komisjon. Tähistati temaatilise konverentsiga LUSi esimese erialakomisjoni – järvekomisjoni 100. juubelit. Suur osa seltsi teadustegevusest viidi projektipõhisele rahastamisele. 2005. aastal sai selts uue teadussekretäri. 2006. aastal lõpetati seltsi allüksusena teaduslike roheliste ühenduse tegevus ja asutati Looduskaitse Ümarlaud.

Matemaatik, TÜ dotsent, ZBI vanemteadur ja biomeetria töörühma juhataja. Uurimisalad: tõenäosusteooria (uus aksiomaatika), korrelatsioonifunktsionaalid, matemaatiline statistika, teoreetiline bioloogia, lepidopteroloogia. Loonud biomeetriameetodeid ja rakendanud neid botaanikas (struktuuriindeksid), hüdrobioloogias (suured regressioonmudelid, diferentsiaalsed muudupiirid), metsanduses (päritavuse hindamine), ornitoloogias jm.

LUSi auliige 2003. aastast. Tema juhtimise perioodil, 16.veebruaril 1994.a. kanti Struve 2 maja ZBI bilansist üle LUSi bilanssi. 26. oktoobril 1995 peeti üldkoosolek, mis oli pühendatud Struve 2 maja avamisele. Ettekande teemal “Eesti looduseuurimise traditsioonist” pidas K. Kull. Maja pidulik avamine toimus 27. oktoobril 1995. 1996 asutati Eesti Malakoloogia Ühing Eesti LUSi sektsiooni õigustes. 1998. aastal registreerus Eesti Ornitoloogiaühing omaette mittetulundusühinguna ja sõlmis LUSiga assotsiatsioonilepingu. 2003. aastal asutati LUSi uue allüksusena ilmahuviliste sektsioon ja loodushariduse komisjon. 1999. aastal alustati uue sarja “Looduseuurija käsiraamatud” väljaandmist, milles ilmus Tarmo Timmi “Eesti rõngusside (Annelida) määraja”. 2003. aastal tähistati konverentsiga LUSi 150. juubelit. Trükist ilmus LUSi ajaloole pühendatud L. Kongo monograafia “Eesti Looduseuurijate Seltsi 150 tegevusaastat 1853-2003 ” ja “Väike käsiraamat. Neile, kes loodusest hoolivad”.

Dr.phil., ökofüsioloog, TÜ botaanika ja ökoloogia instituudi ökofüsioloogia professor, semiootika osakonna juhataja ja õppejõud, ZBI ökofüsioloogia osakonna juhataja. Uurimisalad: teoreetiline bioloogia, ökofüsioloogia ja biosemiootika. Bioloogilise liigi teoorias põhjendanud biparentaalsuse osa liikide kujundajaina, organismide kasvu teoorias käsitlenud kasvu piiravaid mehhanisme, taimekoosluste teoorias liikide kooseksisteerimise mehhanisme, biosemiootikas modelleerimist.

LUSi president 1991-1994, tema juhtimise ajal hakati trükis avaldama brošüüri “Lepidopteroloogiline informatsioon”. 1993. aastal kinnitati Jakob von Uexkülli Keskus asutamine LUSi allüksusena. Fenoloogiakomisjon nimetati ümber vaatlusvõrkude komisjoniks.

Biol.dr., mükoloog, TÜ mükoloogia õppetooli juhataja, professor, ZBI mükoloogiaosakonna juhataja. Uurimisaladeks lehikseente süstemaatika, ökoloogia, sotsioloogia ja geograafia, seente looduskaitse, mükosotsioloogia ja -ressurssoloogia. Avaldanud üle 120 teadustrükise, sealhulgas mitu seenemäärajat. 2000. aastal anti digitaalselt välja tema ja kolleegide koostatud seeneraamat “Eesti seenestik”, mis võtab kokku meie seeneteadlaste senise töö.

LUSis esimees 1976-82, president 1982-1985, auliige 2003. aastast. Tema juhtimise ajal kinnitati Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidiumi poolt 27. augustil 1982. aastal seltsi põhikiri, milles senise juhatuse asemel on ette nähtud seitsmeliikmeline presiidium ja vastavalt sellele president, kaks asepresidenti, sekretär ja presiidiumi liikmed. Seltsi töö jätkus eelmistel aastatel algatatud suundades. Alates 1983. aastast hakkas LUS trükis välja andma teoreetilise bioloogia kevadkooli kogumikku “Schola biotheoretica”.

Biol.dr., mükoloog, TÜ botaanika ja ökoloogia õppetooli professor, TA akadeemik, TA Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakonna akadeemik-sekretär, ZBI mükoloogialabori juhataja. Uurimusi kõrgemate kandseente (eriti torikulaadsete) liigitekke, fülogeneesi, süstemaatika ja ökoloogia ning eoslavaseente morfoloogilise varieeruvuse üldiste seaduspärasuste kohta. Avaldanud arvukalt teadus- ja populaarteaduslikke trükiseid.

LUSis esimees 1973-1976, auliige 1988. aastast. Tema juhtimise perioodil kinnitas Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidium seltsi põhikirja, mille kohaselt muudeti Seltsi nimetus Eesti Looduseuurijate Seltsiks. Hakati välja andma seeriat “Folia Baeriana”. Selleks, et üldkoosolekuid mitte koormata reisimuljetega, asutati 1976. aastal reisimuljete õhtute korraldamiseks reisikomisjon.

Biol.dr., botaanik ja ökoloog, TÜ taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri (instituudi) juhataja, professor, TA akadeemik. Avaldanud uurimusi lihhenoloogia, geobotaanika, keskkonna- ja looduskaitse, ökoloogia ning teadusajaloo alalt. Lõi 1968. aastal õhukeskkonna saastatusastme määramiseks lihhenoindikatsioonilise meetodi. Koostas 1976. aastal maailma esimese täieliku ülevaate taimkatteteaduse ajaloost ja arengusuundadest, on põhjendanud Eestisse mitme kaitseala rajamise vajadust.

LUSis esimees 1964-1973, sekretär 1973-76 , esimees 1985-1991, auliige 1988, aupresident 1991. aastast. Tema juhtimise perioodil muudeti regulaarseks iga-aastased teaduskonverentsid. Hakkasid ilmuma uued väljaannete seeriad “Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist”, “Folia cryptogamica Estonica”, pisitrükised “Juhendeid seente tundmaõppimiseks” jt. Alates 1966. aastast hakati lisaks loodusevaatlejate vabariiklikele kokkutulekutele korraldama usaldusmeeste-vaatlejate piirkondlikke kokkutulekuid-seminare. 1988. aastal asutati LUSi auliikmete kogu ja LUSi struktuuri osana teaduslike roheliste ühendus. 1991. aastal reorganiseeriti ornitoloogiasektsioon Eesti Ornitoloogiaühinguks Eesti LUSi sektsiooni õigustes. H. Trassi eestvõtmisel kujundas LUS oma seisukoha Rakvere fosforiidimaardla kasutuselevõtu eelselt vajalikuks ekspertiisiks. Otsus saadeti Eesti Ministrite Nõukogu Presiidiumi Keskkonnakaitse ja loodusressursside ratsionaalse kasutamise komisjonile ning ärakiri ENSV Teaduste Akadeemia Presiidiumile. H. Trassi suurimaks saavutuseks oli LUSile oma maja kättevõitmine – 13. aprillil 1989 said LUSi president H. Trass ja asepresident A. Koppel nüüdse LUSi maja Struve 2 võtmed kätte ning 1990. algas maja kapitaalremont.

Biol.dr., ornitoloog ja looduskaitsetegelane, professor, TA ZBI asedirektor, (1952-1977) TA korrespondent-liige. TA Looduskaitse Komisjoni asutaja (1955) ja esimees. Eesti ornitoloogiliste uurimistööde juht. Korraldas kogu Läänemere piirkonna lindude rände vaatlusi, organiseeris selleks vaatlusvõrgu. Asutas 1953.a. ZBI Puhtu ornitoloogiajaama ja 1955.a. Lindude Rände uurimise Balti Komisjoni. Koostas mahukaid käsiraamatuid. sealhulgas “Eesti lindude välimääraja”, mis oli linnuaabitsaks paljudele loodusehuvilistele. Juhendas Eesti punase raamatu koostamist ja rakendamist.

LUSis 1934-39 abisekretär ex officio, 1946 ja 1950 abisekretär, 1950-51 laekur, 1953 -54 sekretär, 1954-64 esimees, auliige 1972, aupresident 1982-1984. Kumari võttis ette rea olulisi samme LUSi tegevuse elavdamiseks. Ta käivitas seltsi usaldusmeeste-vaatlejate võrgu, kelle juhendamiseks jätkati sarja “Abiks loodusevaatlejale” väljaandmist ja 1956. aastast alates hakati korraldama loodusesõprade (hiljem loodusevaatlejate) vabariiklikke kokkutulekuid. 1958. aastast alates hakati taas korraldama Eesti looduseuurijate päevi. 1955. aastast alates jätkati aastaraamatuna varem Loodusuurijate Seltsi aruannete nime all ilmunud seeriat, millest ilmus 48. köide. 1958. aastal hakati välja andma “Floristilisi märkmeid” ja “Ornitoloogilist kogumikku”, 1959. aastal “Faunistilisi märkmeid”, 1961. aastal “Geoloogilist kogumikku” ja “Geoloogilisi märkmeid”, 1964. aastal Looduse kalendrit. Asutati terve rida uusi sektsioone. Suurenes seltsi liikmete arv (180-lt 580-le). Taastati K. E. v. Baeri sünniaastapäevade tähistamine Baeri Päevana.Taaselustati Eesti-Soome ornitoloogidepäeva traditsioon. E.Kumari annetas LUSile enam kui 1000 raamatut. 1954. aastal kolis selts Hariduse 3 majja (praegu Kompanii tänav). Seal oli selts koos põhilise osaga oma raamatukogust kuni oma maja saamiseni 1989. aastal. E. Kumari sooviks elu lõpuaastatel oli tema enam kui 18 000 trükiselise raamatukogu üleandmine LUSile, mis jäi ruumipuuduse tõttu teostamata ja anti üle TRÜ teaduslikule raamatukogule.

Biol.dr., zooloog, entomoloog, TÜ õppeprorektor, TA ZBI direktor,TA akadeemik. Tema peamine uurimisvaldkond oli mageveeselgrootute levik ja ökoloogia. Hiljem Eesti mardikaliste liigilise koosseisu uurija. Eesti entomoloogide koolkonna rajaja ning putukate sünökoloogilis-faunistilise uurimise algataja. Lõi putukate zoogeograafilise analüüsi käsitluse, mis paneb põhirõhu nende levilate dünaamikale.
LUSis 1939-1940 laekur, 1946 organiseeriva toimkonna esimees, 1946-1952 abiesimees ja 1952-1954 esimees. Auliige aastast 1964, aupresident 1984-1986. Tänu oma positsioonile juhtivates riigiametites (1940 siseministri abi ja 1940-1944 ENSV Rahvakomissaride Nõukogu asjadevalitseja) sai ta toetada LUSi tegevuse jätkumist, samal ajal kui mitmed Eesti iseseisvuse ajal tegutsenud organisatsioonid – Õpetatud Eesti Selts, Eesti Kirjanduse Selts, Eesti Kodu-uurimise Selts jt suleti. 31. mail 1946 viidi LUS Eesti NSV Teaduste Akadeemia juurde. 1951. aastal hakati välja andma sarja “Abiks loodusevaatlejale”. 1953. aastal viidi läbi teaduslik sessioon, mis oli pühendatud LUSi 100-aasta juubelile. Ilmus trükist “Juubelikoguteos”.

Dr.phil. nat., geoloog (litoloog ja kvaternaarigeoloog), TÜ geoloogiaprofessor, TA akadeemik, TA Geoloogia instituudi direktor 1954-1968. Eesti nüüdisaegse litoloogia rajaja ja litostratigraafia arendaja. Avaldanud põhjapanevaid uurimusi Kvaternaari geoloogia (eriti Pleistotseeni stratigraafia), meregeoloogia, neotektoonika ja geoloogia ajaloo alalt.

LUSis 1924-1927 abisekretär, 1942-1944 hooldaja abi, 1946 organiseeriva toimkonna liige, 1946-1952 esimees, 1952-54 abiesimeees, auliige 1963.a. Tema juhtimise perioodil tuli taas käivitada II maailmasõja ajal soikunud LUSi tegevus. Seoses seltsi üleviimisega Eesti Teaduste Akadeemia juurde 31. mail 1946.a. muutusid LUSi ülesanded. Teadusliku uurimistööga hakkasid tegelema Teaduste Akadeemia instituudid, LUSile jäi abistav roll. Peamine tähelepanu tuli suunata loodusevaatlustele ja 1951. aastast alates hakati välja andma sarja “Abiks loodusevaatlejale”. Samal aastal alustati ka ihtüofenoloogilisi vaatlusi.

Dr.phil, nat., geoloog ja paleontoloog, TÜ geoloogiaprofessor, geoloogiakabineti ja -muuseumi juhataja. Andis Eesti aluskorra geoloogilise ehituse esimese tõlgenduse, täpsustas Alam-Kambriumi stratigraafiat ja tegeles maardeid sisaldavate Ordoviitsiumi kihtide (fosforiit, põlevkivi) uurimisega. Rahvusvahelise tunnustuse tõid talle tema paleontoloogilised tööd.

LUSi esimees 1944. Emigreerus 1944.a.ja töötas hiljem Austraalias.

Dr.phil. nat., botaanik ja taimegeograaf, TÜ taimemorfoloogia ja -süstemaatika professor, botaanika instituudi ja botaanikaaia direktor, TA akadeemik. Uuris taimepigmentide keemilist struktuuri, näitas, et kromatograafia ja optika koos kasutamine võimaldab pigmente täpselt määrata. Tegeles taimesotsioloogia, fütotsönoloogia, geobotaanika ja taimeökoloogiaga. Alustas 1934. aastal Eesti taimkatte kaardistamist.Ta koostas ja tema algatusel kehtestati Eestis esimene looduskaitse seadus.
LUSis juhatuses sekretär 1925-1929 ja 1931-1932, esimees 1939-1941. 1940. aasta murrangulised sündmused tõid kaasa muudatusi ka LUSi tegevuses ja kuuluvuses. 11. aprillil 1940 otsustati asutada füüsika- ja keemiasektsioon. 1940. aastal saabus Eesti Teaduste Akadeemia likvideerimise korraldus. Järgmisel aastal registreeriti LUS uuesti Tartu Ülikooli juurde. LUSi viimane sõjaeelne üldkoosolek toimus 11. juunil 1941.aastal T. Lippmaa juhatamisel.

Dr.phil. nat., taimefüsioloog, TÜ botaanikaprofessor, taimefüsioloogia labori, botaanika instituudi ja botaanikaaia juhataja, TÜ rektor 1938-1940. Tema teadustöö põhivaldkond oli taimeraku tsütoplasma kolloidkeemia. Uuris protoplasma kolloidstruktuuri, leelis- ja raskemetallide soolade toimet protoplasmasse ja nende kasvu stimuleerivat mõju ning protoplasma veefiltratsiooni, lõi oma permeaabluseteooria, mille rakenduslik tähtsus oli kartuli viirushaiguste alastel uuringutel.
LUSis 1923-1928 abiesimees, 1936-1939 esimees. 1942-1944 LUSi hooldaja. Tema juhatamise ajal 1938. aastal kustutati LUS ülikooli juurde kuuluvate orgamisatsioonide nimekirjast ja registreeriti Eesti Teaduste Akadeemia juures. 1937. aastal asutati entomoloogiasektsioon ja 1939. aastal antropoloogiasektsioon.

Keemik TÜ orgaanilise keemia professor, TA akadeemik. TTÜ esimene rektor, haridusminister. Rajas koos M. Wittlichiga TÜ keemiainstituudi juures õlikivide uurimise labori ja juhatas seda. See oli maailmas esimene põlevkivi süstemaatilise uurimise keskus. Teda loetakse Eesti põlevkivikeemia rajajaks. Tema teadustegevus oli suunatud põlevkivikerogeeni päritolu ja struktuuri, põlevkivi koostise ja kasutatavuse, dieenide sünteesi meetodite ja polümerisatsiooni uurimisele.

LUSis 1923- 1928 abiesimees, 1929-1936 esimees. 1930. aastal asutati LUSi Tallinna osakond, 1931. aastal geoloogia ja geomorfoloogia sektsioon, 1936. aastal kartograafiakomisjon. 1931. aastal korraldati Tartus esimene Eesti loodusteadlaste päev. Muudeti keelereegleid eesti keelele lähedasemaks. Uues redaktsioonis kõlasid need nii: „Eesti Loodusteaduste arhiivis trükitakse teaduslikke töid ja autoreferaate eesti või ühes kongressi keeles. Eestikeelsed tööd varustatakse kongressikeelse kokkuvõttega.” 1933. aastal hakkas ilmuma eestikeelne populaarloodusteaduslik ajakiri “Eesti Loodus”. Toetuse taotlemise tulemusena oli võimalik toetada uurimistöid.

Biol.dr., ornitoloog ja loomamorfoloog, TÜ zooloogiaprofessor, Zooloogia Instituudi- ja muuseumi juhataja. 1922-1940 TÜ Kuusnõmme bioloogiajaama juhataja. Tuntud kui loomade selgroo võrdleva anatoomia uurija ja zooloogiaõpikute autor. Käsitles oma loengutes ka Darwini õpetust, oli eestikeelse bioloogilise kirjanduse ja terminoloogia rajaja. Ta hindas väga kodumaa looduse tundmist ja andis sellesse oma panuse populaarteaduslike raamatutega “Pilte ja hääli kodumaa loodusest” ning “Rännakud Eesti radadel” I ja II. Aastatel 1910 ja 1911 ilmusid raamatud, mis käsitlesid bioloogia ajalugu ja tsütoloogiat. Koos prof. Fedor Bucholtziga tegi ta LUSi koosolekul 1921.a. ettepaneku taotleda Paasvere metsa muutmist looduskaitse reservaadiks, mis olnuks esimene sellelaadne. Raudtee ehituse tõttu see ei käivitunud.

LUSis 1823 aseesimees, 1923-1929 esimees. Esimene eestlasest juhatuse liige. Toimus LUSi töö ümberkorraldamine iseseisvunud Eesti Vabariigis. 1823. aastast alates sai LUSis asjaajamiskeeleks eesti keel. Üldiselt kulges seltsi tegevus prof. J. Piiperi juhtimise perioodil kõigi näitajate osas tõusu suunas. Põhirõhk asetati nüüd kodumaa looduse igakülgsele tundmaõppimisele. 1927. aastal korraldati esimene erinevate teadusalade esindajate ühisekspeditsioon. 1928. aastal tähistati LUSi 75. aasta juubelit. Sel puhul ilmus LUSi ”Aruannete” juubeliväljaanne, kus avaldati ka ajalooline ülevaade LUSi tegevusest. Seoses uurimistööde laienemisega muudeti 1927. aastal ornitoloogiasektsioon zooloogiasektsiooniks. 1928. aastal asutati botaaniliste uurimistööde laiendamiseks LUSi botaanikasektsioon. 1929. aastal võeti vastu otsus hakata korraldama üleriiklikke loodusteadlaste päevi. Otsustati võtta töökavva populaarloodusteadusliku ajakirja väljaandmine. Tema kaastegevusel asutati 1924. aastal esimene looduskaitse reservaat TÜ õppemetskonnas Kastre-Peravallas.

Baltisaksa keemik, TÜ anorgaanilise ja analüütilise keemia professor, keemiainstituudi direktor. Alustas uurimistööd vee ja vesilahuste soojuspaisumise täppismääramise alal. Hiljem keskendus anorgaanilise keemia probleemide lahendamisele.

LUSi sekretär 1905, 1906-1914 asepresident ja president 1918-1923. Korrastas LUSi finantsasjad ja rakendas tööle uue juhatuse. Võeti vastu uus põhikiri, mis esmakordselt tõlgiti ka eesti keelde. 1922. aasta lõpuks oli LUSis liikmeskonnas juba 1/3 eestlasi. Seoses sellega võeti seltsi üldkoosolekul vastu ülikooli rektori Heinrich Koppeli esitatud keelenõuded, mille kohaselt hakkas saksa keele kõrval domineerima eesti keel. 1920. aastal asutati “Komisjon Eesti taimegeograafiliseks uurimiseks ja taimsete loodusmälestiste vajalikuks kaitseks”, millest hiljem kujunes looduskaitse sektsioon. 1921. aastal asutati ornitoloogiasektsioon. Alustati ornitofenoloogilisi vaatlusi ja rajati 1922. aastal sellealane vaatlusvõrk.

Dr.h.c.,TÜ füüsilise geograafia ja meteoroloogia professor, Tartu Meteoroloogia Observatooriumi direktor. Sreznevski oli rahvusvaheliselt tunnustatud meteoroloog-klimatoloog ja oli õpetajaks-juhendajaks ka esimestele eestlastest meteoroloogidele.

LUSi president 1918. Tema tegevus LUSi juhtimisel jäi lühikeseks. 1918. aastal okupeerisid saksa väed Balti vabariigid. Seoses paljude Tartu ülikooli õppejõudude evakueerimisega Venemaale lahkus ka seltsi juhtkond eesotsas presidendiga.

Dr. med., arstiteaduse professor, TÜ hügieenikateedri juhataja. Pani aluse mikroobide puhaskultuuride saamisele, samuti teadustööks vajalike vaktsiinide ja seerumite valmistamisele. Teadustöödes osutas Šepilevski tähelepanu nakkushaiguste vastu võitlemisele, mikroorganismide morfoloogia ja looduslike vete enesepuhastusprotsesside uurimisele seoses algloomade elutegevusega. Tunnustust väärisid tema leiutatud aparaadid bakterioloogilisteks ja epidemioloogilisteks uurimisteks.
LUSi president 1911-1918. I maailmasõda mõjutas suurel määral LUSi tegevust, Liivimaa kuberneri korraldusel pidi seltsist lahkuma hulk Saksa ja Austria kodakondsusega liikmeid. Seltsi juhatuse koosseisus toimusid igal aastal muutused. Ta juhatas seltsi koosolekuid, võttis elavalt osa diskussioonidest ja avaldas 3 artiklit LUSi väljaannetes.

Biol.dr., vene botaanik, taimesüstemaatik ja -geograaf, TÜ botaanikaprofessor ja botaanikaaia direktor, Kaukaasia floora uurija. Ta oli Venemaa botaanikas taimede fülogeneetilise süsteemi looja.

LUSis 1899-1900 asepresident, 1901-1904 sekretär ja president 1905-1911. Oli LUSi väljaannete toimetaja. Tema juhtimise perioodil algas LUSis ulatuslikum Eesti järvede uurimine. 1905. aastal asutati seltsi esimene allüksus – järvekomisjon.

Dr., vene astronoom ja teadusajaloolane, TÜ professor ja rektor 1903-1905, Tartu Tähetorni direktor, Tartu seismoloogiajaama asutajaid. Kasutas esimesena horisontaalpendlit seismilisteks mõõtmisteks.

LUSi president 1901-1905. Tema juhtimise ajal laiendati LUSi väljaannete vahetust Venemaa asutustega ja suurenes venekeelsete ettekannete osatähtsus. Valdava osa seltsi liikmeskonnast moodustasid venelased. Alates 1902. aastast õnnestus LUSil korduvate taotluste tulemusena saavutada aastaseks riiklikuks toetussummaks 1000 rubla.

Dr.med., baltisaksa terapeut, Patoloogia kliiniku professor. Leepra vastu võitlemise seltsi viitsepresident, TÜ rektor 1918. a. Tema uurimistööd käsitlesid valdavalt leepraga seotud probleeme.

LUSis asepresident 1895-1898, president 1899-1901. Tema juhtimise perioodil olid viitsepresidentideks juba venelased. Seltsi majanduslik olukord halvenes. Liikmete arv vähenes. Rahaliselt suudeti vaid väheseid väliuurimistöid toetada. Needki suundusid Venemaa erinevatesse piirkondadesse. Alates 1900. aastast muutusid LUSi väljaanded kakskeelseteks. Dehio avaldas LUSi väljaannetes 8 artiklit, peamiselt leepra teemal.

Dr.phil., saksa päritolu, TÜ zooloogiaprofessor, Zooloogia instituudi ja muuseumi direktor. Hinnatud õppejõud, mistõttu tal lubati üldisel venestusajal Tartu ülikoolis loenguid pidada erandina saksa keeles. Rohketest teadustrükistest hinnatavaim on tema enda joonistatud värvitahvlitega palearktiliste mähkurlaste atlas.
LUSi juhatuses sekretär 1890-1897, president 1898-1899, auliige 1899. Aastatel 1882 -83 tegi ta uurimisreisi Trinidadi saartele, mille tulemustest avaldas artikli LUSi “Aruannetes”. Üldse avaldas ta LUSi väljaannetes 19 artiklit.

Dr.phil., baltisaksa botaanik (taimeanatoom- ja füsioloog ning brüoloog), TÜ botaanikaprofessor ja botaanikaaia direktor. Avaldas põhjapanevaid uurimusi turbasammalde ehituse ja süstemaatika kohta. 1872. aastal sai Peterburi Teaduste Akadeemialt K. E. von Baeri preemia.

LUSi asepresident 1880-1895, president 1895-1897, seega venestuse ajal, mil LUSi liikmeskonda saabus nii õppureid kui ka õppejõude Venemaalt. Presidendiks olek lõppes tema surmaga 11. aprillil 1897. Ta pidas LUSi koosolekutel 47 ettekannet.

Dr.phil. ja dr.med., baltisaksa keemik. TÜ meditsiinilise keemia professor ja keemialabori direktor. Võttis 1845. aastal esimesena kasutusele termini süsivesik. Lisaks seede- ja ainevahetusprotsesside füsioloogia uurimisele tegi ka mulla-, turba-, kivimite- ja veeanalüüse.

Üks LUSi asutajaliikmeid, juhatuse liige 1856 – 1873 ja president 1894. aastal. Olles pikka aega LUSi juhatuse liige, võttis ta aktiivselt osa selle tegevusest. Tema oli ka see, kes jäi ainsana LUSi juhatusse, kui kõik teised juhatuse liikmed ameti maha panid. Presidendi ametit sai ta surma tõttu pidada vaid ühe kuu.

Dr.phil. ja dr.med., saksa päritolu farmatseut, TÜfarmaatsiaprofessor, farmaatsiakateedri juhataja 1864–94 ja prorektor 1882-87. Ta asutas farmaatsiainstituudi juures 1888. aastal sanitaarjaama toiduainete ja mõnede koduste tarbeesemete analüüsimiseks. See oli esimesi sanitaarjaamu selleaegsel Venemaal. Avaldas 1898. aastal monograafia “Mitmesuguste rahvaste ja aegade ravimtaimed, nende kasutamine, olulised koostisosad ja ajalugu”, milles on loetletud 12 700 taime.

LUSi sekretär 1875-1889, president 1890-1893, aastast 1894 LUSi auliige. 1890. aastal kolis LUS uutesse avaramatesse üüriruumidesse Tiigi tn. 15, mis võimaldas raamatukogu ja kollektsioone paremini kasutada. Peeti 17 ettekandekoosolekut, kus ta ise pidas 44 teaduslikku ettekannet. Pärast kolmeaastast juhtimisaega pidi ta LUSi presidendi ameti maha panema seoses siirdumisega pikemaks ajaks välismaale.

Dr.med., baltisaksa füsioloog. TÜ anatoomiaprofessor, TÜ rektor 1858-1865. Peterburi TA korrespondent (1857) ja auliige (1864). Autasustatud K. E. von Baeri kuldmedaliga (1879).Tegeles ainevahetus- ja seedeprotsesside füsioloogia probleemidega. Südame ja veresoonkonna võrdlev-füsioloogiliste uurimiste tulemuseks oli 1846. aastal “Bidderi organi” avastamine amfiibide eritussüsteeemis ja 1852.a. ganglionirakkude kogumi avastamine konna südame koja ja vatsakese piiril.

LUSi president 1877-1890. Valiti 1890. aastal LUSI auliikmeks Tema pikk juhtimisperiood – 13 aastat oli suhteliselt rahulik. 1878. aastal registreeriti LUS Tartu Ülikooli juures oleva organisatsioonina ja sai ka ülikoolilt ruumid. Samal aastal tähistati LUSi 25. juubelit. 1882. aastast alates hakkas LUS saama iga-aastast riiklikku toetust 500 rubla ulatuses. 1884. aastal lisandus LUSi väljaannetele uus sari “Kirjatööd” vastavalt ajajärgule saksa-, vene- või eestikeelse pealkirjaga. Võeti tööle esimesed palgalised töötajad – teenija ja valvur.

Baltisaksa loodus- ja arstiteadlane, kirjeldava ja võrdleva embrüoloogia rajaja, Peterburi TA akadeemik, TÜ auliige. Baer oli üks Vene Geograafia Seltsi asutajatest, Suure Siberi ekspeditsiooni projekti koostaja, igikeltsa levikuala kindlaksmääraja ning esimese kalakaitse seaduse looja Venemaal ja Baer-Babinet` seaduse üks loojaid.
LUSi president 1869-1876, nõuandja LUSi asutamisel. Aitas LUSi raskest seisust välja kui LUS 1868. aastal Liivimaa Üldkasuliku ja Ükonoomilise Sotsieteedi toetusest ilma oli jäetud. Laiendas LUSi tegevust noorte liikmete kaasatõmbamise teel ja üldloodusteaduslike probleemide toomisega seltsi tegevuskavva.

Dr.med., Peterburi Meditsiinilis-Kirurgilise Akadeemia professor, Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi viitsepresident. Ka tema uuris silmahaigusi ja kaitses doktoritööd teemal “Eestlaste hulgas levinud silmahaigustest”. Juhtis Liivimaal nivelleerimistöid, mille tulemusena valmis 1882. aastal Eesti- ja Liivimaa kõrgussuhete kaart. Tutvustas esimesena Eestis Darwini töid.

LUSi juhatuse liige ja president 1868-1869. LUSi auliige 1870. aastast. Ta võttis 1868. aastal LUSi juhtimise küll lühikeseks ajaks enda kanda, kuid loobus sellest juba järgmisel aastal, nähes K. E. von Baeri kui tulevase presidendi isikus ja autoriteedis võimalust kindlustada LUSi tegevuse jätkumist.

Dr.med., Tartu Ülikooli arstiteaduskonna professor ja TÜ rektor 1865–1868. Organiseeris aastail 1856–59 koos Georg von Oettingeniga LUSi toetusel Liivimaa maaelanike silmade läbivaatuse. See oli esimene katse tolleaegsel Venemaal koguda statistilisi andmeid silmahaigusi põdevate ja pimedate kohta. Teda peetakse sotsiaalhügieeni kohalikuks pioneeriks.

LUSi president 1862-1868. Tema juhtimise perioodi alguses jätkus veel hoogne tegevus, kuid edaspidi mõjutasid seda maa majandus- ja poliitilises elus toimunud muutused. 1861. aastal kaotati pärisorjus, vähenesid mõisnike sissetulekud. Nad ei olnud huvitatud uurimistööde laienemisest väljapoole Liivimaa kubermangu piire. 1867. aastal teatas Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet, et loobub oma filiaali toetamast ja teatas ka, et LUS peab raamatukogu ja loodusteaduslike kogude paigutamiseks saadud ruumid ära andma. Vähenes liikmete arv suurmaaomanike arvel. Samson osutas “kindlale, kuid käratule tegevusele LUSis” vastandina ajastu valjudele sotsiaalsetele ja poliitilistele ümberkorraldustele ja toonitas, et “… me võime kord vähem, kord rohkem töötada, kuid siiski tegutsema jääda, kuni see veel vähegi võimalik on.” Vaatamata majanduslikele raskustele suutis ta LUSi lagunemise siiski ära hoida.

Dr.med., baltisaksa kunstiteadlane ja -kollektsionäär. Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi president 1846-62, seega Tartu (nüüd Eesti) Looduseuurijate Seltsi asutamise ajal. Mitmekülgse inimesena etendas olulist osa selleaegses Tartu kultuurielus (Raadi pühapäevaakadeemia ja kunstinäitused, Tartu haritud ja kultuurihuvilise seltskonna ettekande- ja kunstiuudistega tutvumise päevad). Asus 1862. aastal elama Firenzesse, kus pühendus kunstiajaloole.

Ta oli üks LUSi asutajaliikmeid ja esimene president 1853-1862, auliige 1862. aastast. Suure koguse oma ja Sotsieteedi raamatute annetamisega pani aluse LUSi raamatukogule. Tema presidendiks oleku aeg oli LUSis esimene hoogne tegevuse periood, mida iseloomustab regionaalsete andmete kogumine, korrastaminr ja trükis avaldamine. Seltsi väljaannete seeriate “Arhiivi” (alates 1853.a.) ja “Aruannete” (alates 1854.a.) asutamisega loodi võimalused seltsi raamatukogu täiendamiseks väljaannete vahetuse teel teiste teadusasutustega.